Eesti Ornitoloogiaühingu poolt tänavuseks aasta linnuks valitud piiritaja on maailmas väga laialt levinud ja kõige arvukam piiritajaline maailmas. Eestis pesitseb piiritajaid kuni 100 000 paari.
Kõik me oleme suvises taevas neid musti, alati kiirustavaid ja teravalt kriiskavaid ehk piiritavaid pikatiivalisi pääsukesesarnaseid linde märganud. Kõrva kriibib nende kisa kindlasti, nägemiseks tarvitseb vaid pea kuklasse ajada. Vähe on neid, kes piiritajat ka muul moel näinud kui lendavana. Sest lennates suurem osa piiritaja elust möödubki.
Teist nii omapärast lindu meil pole. Ei ole see ju tavaline, et üks lind suudab kõik oma toimingud ära ajada õhus, lennates. Lennates ta sööb-joob, lennates ta magab, paaritub ja kogub pesamaterjali. Vaid munade haudumist lennul pole ta ära õppinud ja ka pojad ei lenda kohe munast välja, vaid veedavad enne elluastumist päris pika aja pesas.
Pääsukesega sarnane

Pesitsevad asulates
Pesitsemiseks otsib piiritaja mõne müürilõhe, katuseõnaruse või ventilatsiooniaugu hoonete seintes. Või valib selleks kuldnoka pesakasti või puuõõnsuse. Sageli pesitsevad nad kirikutornides, kus neile sobivaid õnarusi tavaliselt ikka leidub. Suurem osa piiritajaid pesitsebki asulates, nii suurtes linnades kui külades. Sellepärast jagame nendega elupaiku igal aastal, kuid nii otsest kontakti meil omavahel pole nagu näiteks kuldnoka, metsvindi, tihase ja pääsukesega.
Seegi kontakt, mis on, jääb lühemaks kui ükskõik millise teise inimkaasleja linnuliigiga. Sest aeg, mille piiritaja sünnimaal veedab, on üürike.
Meil maist augustini
Saabuvad piiritajad olenevalt kevadest mai teises pooles või koguni juuni alguses, lahkuvad aga juba augustis. Seega veedavad nad siin vaid kolm suvekuud, nii palju, kui neil pesitsemise peale kulub. Ja kui vahepeal ilmad külmaks peaksid minema, võivad nad lennata mõneks ajaks sadade kilomeetrite kaugusele paremat ilma ja toitumistingimusi otsima. Pojad sel ajal ei huku, neil on huvitav kohastumus laskuda kuni paariks nädalaks tardunne, mil nende kehatemperatuur jahtub ja elutegevus peatub. Pärast vajavad nad muidugi seda rohkem toitu, et taas kosuda ja suureks kasvada.
Toit püütakse õhust
Kogu toidu püüavad piiritajavanemad õhust, lennates suure lahtise suuga „läbi toidu“, tugevad jäigad karvad piiritaja suu ümber aitavad putukaid suhu suunata. Putukad kogutakse pugusse pisikeseks palliks ning alles siis viiakse poegadele. Pesitsusperioodil võib piiritaja läbida päevas üle 800 kilomeetri.
Kui pojad lõpuks pesast lahkuvad, on nad kohe võimelised ise lendama ja putukaid püüdma, vanemate abi ei vaja. Paljud linnud toidavad ju ammugi lennuvõimestunud poegi mitu nädalat takkajärgi, piiritaja noorukid selliste memmekate hulka ei kuulu.
Ainuke hädaolukord võib neil tekkida siis, kui nad mingil põhjusel, näiteks väheste kogemuste tõttu maapinnale peaksid sattuma. Maast piiritaja omal jõul lendu tõusta ei suuda, siin poleks ka emast-isast vähematki abi. Piiritaja jalad on pisikesed, neli varvast kõik ettepoole suunatud, käia ta nendega ei saa. Ainus lootus on siis kohtuda heatahtliku ja teadliku inimesega. Vaja on lind lihtsalt kusagile oksale asetada või peopesal üles-alla kõigutada, et ta saaks tuule tiibadesse.
Piiritajate pere ei kuulu paljulapseliste hulka nagu näiteks tihasepere. Tavaliselt muneb piiritajaema kaks valget muna, harva kuni neli. Aga lapsi kasvab suureks kaks kuni kolm.





