See on lugu 13-aastasest Conorist, kelle ema on tõsiselt haige. Ta ema küll kinnitab, et saab terveks, aga Conor ei usu seda. Ja siis ilmub koletis. Koletis, kes on sama vana kui maailm ise. Koletis, kes jutustab talle lugusid. Kolm lugu. Conor peab jutustama neljanda. Tõe. Kas ta suudab seda? Ja siis tuleb ta isa koju. Isa, keda Conor pole mitu aastat näinud. Isa, kellel on Ameerikas töö ja pere. Ja ema ravi ei toimi. Isa peab tagasi minema. Koletis nõuab neljandat lugu. Ja lõpuks polegi ema jaoks ravi. Conor peab kolima oma vanaema juurde. Lugu lõpeb kell 00.03 haiglas.
Pärast esimese vaatuse lõppu kuulsin ma, kuidas keegi kirjeldas seda kui täielikku rokipidu. Ja, jah see on tõsi. Lavastuses on väga valjud helid ja
valgus välgub nagu diskol. Kostüümid sobivad valgusega hästi kokku, sest on sinist värvi ja mitte kuigi väljapaistvad. Laval on ainult valged kuubikud ja sinised kangaribad. Kuubikutega ehitati lavakujundust ja kangaribad muutsid õhkkonna müstiliseks. Põnev oli ka see, et uks, mis oli kinni, tekitas hirmu koletise ees – tekkis tunne, et ta ootab ukse taga.
„Koletis kutsub“ põhineb Patrick Nessi romaanil „A Monster Calls“ ja selle põhjal on tehtud ka film. Põnev oleks raamatut lugeda, olen hakanud seda
raamatupoodidest otsima. Väga väärt teatrielamus!
Mõned meeldejäävad tsitaadid.
Koletis: „Aega on.“
Conor: „Aga kas on?“
„Tihti polegi inimene kuri ega hea, enamik on vahepeal.“
„Lood on kõige metsikumad asjad elus.“
Lavastust näeb Tartus Vanemuise väikeses majas.
Soovitatav 13.–99. eluaastani.
Lavastanud Taavi Tõnisson.
Arvustas Solveig Sävborg,
Miina Härma Gümnaasiumi 4.a klass
