Lood ühest perest, kes elab Tallinna kesklinnas ja kus on linnuhull ema, loodushuviline poiss, abivalmis isa ja suur hulk metsloomaühingu hoolealuseid linde.
Väike võlurkakk
Kas teadsite, et Eesti väikseim kakuline värbkakk on sama suur kui kuldnokk, kuid see-eest on ta ülimalt tubli jahimees ja väljanägemiselt väga asjalik tegelane. Minu esimene kohtumine värbkakuga päriselus oli eelmiste jõulude ajal, kui tuli teade ühest Tallinna kesklinnast leitud kakupojast.
Loomulikult tõttasime kohale, sest talvisel ajal ei peaks kakul ju ometi poegi olema, ja ega olnudki. Tegu oli väga tusase ja asjaliku värbkakuga, kes oli väiksem kui ükskõik milline kakupoeg, keda ma iial näinud olen. Kakk oli lennanud vastu akent nagu enamik meie hädalistest ja kössitas tänaval maas.
Tibuke näppu ja kojuminek! Tasakaaluhäireid tal ei olnud, ka köhis ta juba teel meie juurde välja mõnusa räppetombu ehk siis seedimata toiduosade puntra, mis on röövlindude puhul üsna tavaline. Seega söömata ta ei olnud ning lootus peagi vabaks saada terendas ees. Soe tuba ja kerge kanasüdametest kõhutäis pani kaku rahulolevalt mõnulema. Lennata ta ei soovinud, mis oli märk kokkupõrkejärgsest traumast, ja meil ei jäänud üle muud kui oodata, mida hommik toob.
Tundus mõistlik jätta lind pisikesse kangaga kaetud kasti ööd veetma, et ta oma tiibu ei kurnaks ja endale muul moel liiga ei teeks. Kast oli suletud kindlalt ja ühtegi ava seal ei olnud.
Kui ma hommikul esimese asjana lindu vaatama läksin, avanes mulle aga ootamatu vaatepilt. Kast oli endine, samamoodi kinni ja samal kohal laua peal, aga kakk istus uhkelt tooli seljatoel ja vaatas äärmiselt küsiva pilguga mulle otsa. „Mis sa passid! Lase ma lendan!“ umbes nii võis kõlada jutumull kakukese peas. Ilmselt ajas minu nõutu nägu teda pigem naerma kui hirmutas, ning juba minut hiljem tegi väike värb asjaliku lennu kardinale, sealt riiulisse ja siis kastile, mille sees ta oleks pidanud olema.
Kuidas ta sealt välja sai või mis trikiga pragudest läbi puges, seda ei tea me siiani. Ilmselt oli tegu siiski võlukakuga või jõuluimega, sest mingi muu väega ta sealt end välja punnitada ei saanud.
Edaspidi hoidsime väikest võlurit veidi kindlamas puuris ning juba mõne päeva möödudes oli ta vaba ning sai nautida oma jahiretki ja lennutiire paremas metsatukas, kui seda on Tallinna kesklinna park.
Tekst ja fotod Dagmar Reinolt
Hea Laps 12/2022
