Sel sügisel stardib Tallinnas taas lugemissõprade programm, mis viib kokku noored vabatahtlikud ja muukeelsed lapsed, kes tahavad õppida eesti keelt. Vabatahtlikud lugemissõbrad Eva-Lotta Rebas (13), Signe Sassi (18), Heleri Ots (15) ja Mirete Mutso (15) räägivad oma eelmise hooaja kogemustest.
Lugemissõbrad – kes ja mis?
„Lugemissõbrad“ on Tallinna Raamatukogude ja Eesti Lugemisühingu loodud programm, mis toetab muu kodukeelega 7–11-aastaste laste eesti keele arengut. Kord nädalas kohtuvad lapsed individuaalselt 13–19-aastaste noorte vabatahtlikega Tallinnas raamatukogus, et koos eesti keeles lugeda, arutleda, joonistada ja mängida. Programmis on osalenud araabia, inglise, hispaania, ukraina, urdu, vene jt kodukeeltega lapsi. Suured lugemissõbrad läbivad enne programmi koolituse ja kohtuvad omavahel ka projekti jooksul, et jagada kogemusi ja üksteiselt õppida.
Kuidas sattusite vabatahtlikuks?
Eva-Lotta: Mu ema arvas, et võiksin tulla, sest siin saab töötunde teha. Kirjutan praegu oma loovtööd ja see on samuti raamatutega seotud. Mõtlesin, et miks mitte, see kõlab huvitavalt! Ja ma ise loen ka palju.
Signe: Meie klassijuhataja saatis klassi chat’i info sellise võimaluse kohta. Pidin parajasti oma gümnaasiumi jaoks kogukonnapraktikat tegema ja otsustasin proovida.
Heleri: Olin programmist kuuldes esimest aastat koduõppel. Kuna klassikaaslasi mul ei olnud ja olin just avastanud vabatahtliku töö, tundus see huvitav võimalus omaealistega suhelda. Lastega töö tundus ka põnev.
Mirete: Minu ema nägi kuulutust, kus otsiti lugemissõpru. See tundus nii tore ja armas, et olin kohe nõus tulema.
Kes oli teie lugemissõber?
Eva-Lotta: Minu lugemissõber oli pärit Pakistanist. Ta on tõesti soe ja väga äge inimene. Temaga oli alati tore. Kuna ta on üsna elav, siis pidime vahepeal meisterdama ja pärast seda asusime uuesti lugema.
Signe: Minu lugemissõber oli Ameerikast. Ta oli samuti väga tore. Alguses kartsin, et saan hästi tagasihoidliku lapse. Aga tema ei olnud seda üldse – juba esimesel kohtumisel võttis ta oma tahvelarvuti ja tegi sinna checklist’i, mida kõike me täna teeme. Oli väga naljakas, kuidas ta võttis kohe ohjad enda kätte. Aga see juhtus ainult esimesel korral.
Heleri: Mul on olnud mitmeid lugemissõpru. Viimasega seoses meenub kevadest üks tund: meil oli mõlemal olnud natuke kehv päev ja olime väsinud. Otsustasime lugeda raamatust kaks lehte ja siis mängida lauamängu. See oli tohutult mõnus kogemus. Väga äge, et me omavahel hästi klappisime!
Mirete: Minu lugemissõber oli alati rõõmsameelne ja õpihimuline. Mul on tunne, et ta ootas neid kohtumisi – ja mina ka. Temaga lugedes läks mul tuju alati heaks, sest ta oli püüdlik ja üritas kõike meelde jätta. Kohtusime vadi neli-viis korda, aga tal kujunes juba välja lemmikraamatusari Notsust ja Elevandist. Tavaliselt lugesime seda ja siis joonistasime.
Mis teil kohtumistest kõige rohkem meeles on?
Eva-Lotta: Sada protsenti meisterdamine! Me leppisime eelnevalt kokku, mida võiksime teha, võtsime vajalikud asjad kaasa ja tegimegi. Sageli joonistasime – niisama ja loetu põhjal. Näiteks tegime mõnest tekstist koomiksi.
Signe: Mulle on kõige rohkem meelde jäänud need korrad, mil mu lugemissõber enda tehtud Youtube’i videoid näitas. Esimesel korral tuli see ettepanek nii ootamatult ja mul oli väga lõbus vaadata. Tuli välja, et tal on suur soov kuulsaks youtuber’iks saada.
Heleri: Lemmikmäng on olnud „Alias“. See on põnev, seal peab mõtlema ja selle mängimine arendab eesti keele oskust.
Mirete: Mulle meeldis väga, kui mu lugemissõber ütles ükskord tundi tulles: „Ma õppisin ära uue eestikeelse sõna: „kohvik“!“ Ta rääkis, kuidas käis kohvikus, ja see oli väga armas. Olen temaga ka „Aliast“ mänginud – päris naljakas on kuulata, kuidas ta üritab midagi eesti keeles seletada. Siis ma aitan teda ja palun rohkem vihjeid. Lõpuks saan aru, mida ta mõtles – isegi kui ta ei teadnud täpset sõna.
Kas olete märganud, et teie lugemissõber on teinud keeleõppes edusamme ja muutunud enesekindlamaks?
Eva-Lotta: Jaa, olen küll. Alguses ta väga ei tahtnud lugeda, aga lõpuks tegi seda lausa iseseisvalt. Kui alguses oli tal „Aliases“ väga raske sõnu selgitada, siis hiljem juba palju lihtsam. Varem kasutas rohkem inglise keelt, aga lõpuks rääkis peaaegu ainult eesti keeles.
Signe: Minu lugemissõbral oli algusest peale motivatsioon kõrge. Ta arenes kindlasti, eriti ladus oli lõpuks lugemine. Hakkasime lõpuks ka kirjavahemärke õppima. Tegime seda tema initsiatiivil: ta tegi nalja, et loeb kõik punktid ette. Pakkusin siis, et loeme ka koolonid ja muud märgid ära. Ja ta tegi seda!
Heleri: Kõige suurem oli muutus häälduses – ä-d ja ö-d muutusid selgemaks. Olen olnud kolme lugemissõbraga ja kõigil häälduse areng olnud nähtav.
Mirete: Alguses ei teinud mu lugemissõber mõnel tähel vahet, aga lõpupoole olid need tal kõik meeles. Alguses oli ta natuke tagasihoidlikum, aga siis sai aru, et siin on kõik väga tore, ega kartnud enam.
Mida olete ise sellest kogemusest õppinud?
Eva-Lotta: Sain aru, et mulle väga meeldib töö lastega – just õpetamine.
Signe: Kogesin, et lastega töötada on täitsa okei. Ei taha öelda, et tulin suurte eelarvamustega, aga siiski … Õppisingi, et lapsed on erinevad ja läbisaamine sõltub väga palju sellest, milline on konkreetne laps. Mul väga vedas oma lugemissõbraga.
Heleri: Kindlasti on see õpetanud mulle lastega koostööd. Ja natuke ka seda, kuidas üldse keelt õppida ja seda lihtsaks teha.
Mirete: Ma õppisin, kuidas suhelda kellegagi, kes ei räägi sinuga sama keelt. Kuidas väljendada end nii, et teine tunneks end mugavalt ja saaks aru. Ja sain teada, et selles vanuses lapsed on väga armsad ja õpihimulised.
Küsis Kätlin Vainola
Fotod Tallinna Raamatukogud
Hea Laps 9/2025







