Kas sa tahad lugeda raamatut, kus on nii fantaasiat kui teaduslikke fakte? Kui jah, siis loe seda raamatut!
Mulle meeldis see raamat tõesti väga. Raamatu alguses tutvustas autor Islandit. Esimene lugu oli isegi veidi hirmutav. See oli lugu trolliemandast, kellel on kolmsada pead ja 2400 silma ning jalgade küljes kotid, millega halvad lapsed endaga kaasa viia. Aga ega kõik nii hirmus ka polnud. Ainult natuke. Edaspidi tuligi juttu tema poegadest – jõulumehikestest, kes jõuluajal inimesi kimbutamas käivad. Mõned neist rohkem, teised vähem. Mõned mehikestest pätsavad inimestelt asju, aga vähemalt headele lastele tuuakse midagi toredat ja maitsvat sussi sisse. Nii nagu meil toovad päkapikud. Mulle meeldis, et jõulumehikestel on nimed. Mõned neist on väga naljakad. Näiteks Kökats, Potikraapija, Vorstipätsaja ja Lihakonksik. Raamatu lõpus oli lastele õpetus, mida teha, et saada sussi sisse midagi mõnusat, mitte mingit tohletanud kartulit. Kuna mulle meeldivad kassid, võiks arvata, et minu lemmiklugu oli Jõulukassist. Aga seda kassi ma kindlalt kardaks. Tegelikult meeldisid mulle ikkagi lood nendest mehikestest ja nende tempudest. Põnev oli lugeda, mida keegi korda saadab. Veidi hakkas mul lugedes Islandi lastest kahju. Meil jõulude ajal sellist mehikestega hirmutamist ei ole. Võimalik, et Islandil ainult head lapsed elavadki. Neil polegi midagi karta.
Lisaks otseses mõttes õudselt naljakatele juttudele meeldisid mulle ka raamatu pildid. Raamatu lõpus olid ka tegelaste nimede hääldused – see oli hea, sest islandi keeles on sellised imelike krõnksudega tähed, mida meie keeles ei ole, ja ma ei oskaks seletuseta neid nimesid hääldada.
Kirjutas Kätlin Kaldmaa.
Pildid joonistas Anna-Elizaveta Žurbenko.
Tutvustas Katarina Suviste, Keila Kooli 6.b kl.
