Intervjuust võid lugeda, kust leiab inspiratsiooni veebruarikuu kaanepildi autor Ingmar Järve.
Mida sulle lapsena joonistada meeldis? Olid sul mõned lemmiktegelased?
Meenub, kuidas 1990-ndate lõpus, olin siis 5–6-aastane, tõi üks sugulane mulle suure virna Tomi ja Jerry koomikseid. See joonistusstiil oli minu meelest nii lahe ja teistsugune võrreldes sellega, mida olin harjunud nägema. Võtsin ja kopeerisin sealt endale vihikusse ägedamaid pilte ja poose, õppisin mängima joonepaksusega ja emotsioone kujutama. Sealt edasi hakkasin juba ise vaikselt oma karaktereid ja situatsioone välja mõtlema ja joonistama.
Kas oled vahel leidnud inspiratsiooni mõnest täiesti ootamatust kohast?
Nüüdseks olen jõudnud oma loometeekonnal punkti, kus inspiratsioon võib tulla iga hetk ja ootamatult, ka kõige tühisemates asjades võib peituda mingi idee. Lihtsalt tuleb õppida neid märkama ja omavahel kombineerima. Tihti tekib ideid näiteks sõites linnaliinibussis, kus aknast välja vaadates rändab mõte kuskil mujal. Ülimalt oluline on aga anda mõistusele aega rännata. Telefonis skrollimine või mõni muu väline tähelepanu nõudev vahend võtab mult selle aja ära ja siis jäävad ka fantaasia ja inspiratsiooniallikad vaesemaks.
Mis inspireeris sind meie veebruari kaane puhul?
Kuna jaanuari lõpus hakkas eesti raamatu aasta, siis mõtlesin selle lähtepunktiks võtta. Tahtsin raamatut kuidagi talvega seostada ja tekkis idee kujutada seda kui mäenõlva, kust üks tegelane suuskadel alla kihutab. Suuskadest tekkinud jäljed on justkui tekstiread raamatus. Mulle meenutab see kuidagimoodi tunnet, mis tekib, kui ma loen kiiresti väga hea raamatu tekstiridu ja äkitselt saab raamat läbi.
Hea Laps 2025/2
