Vanad eestlased pidasid novembrit alati surnud inimeste hingede maa peal ringi rändamise ajaks. Novembri ilm on peaaegu alati porine, vihmane ja udune ning Eestimaa on ühtlaselt hall ning mattunud salapärase udu rüppe. Selline hämar aeg sobib hingekeste kojutulekuks väga hästi.
Kõige enam oodati surnud lähedasi külla 2. novembril, see ongi rahvakalendris hingedepäev. Tänapäeval süütavad paljud sel pühal aknalaudadel küünlad. Vanasti oli hingedepäeva kombestik aga väga rikkalik: tuli hulgaliselt mitmesuguseid toiminguid teha, et esivanemaid mitte pahandada.
Maitsvad road
Kindlasti tuli hinge heitnud eelkäijatele pakkuda maitsvaid roogasid, eriti pidasid koolnud lugu verikäkist, klimbisupist, tangupudrust ja lihast. Oli väga hea, kui keegi perest mäletas kadunukeste lemmiktoite – neid tuli siis kindlasti valmistada. Et teisest ilmast saabuvad külalised oma piduroad kätte saaksid, jätsid inimesed kausid koos söögiga lakapealsele või sauna. Maha raputati jahu või tuhka, et nende sisse jäetud jälgede järgi teada saada, kas andisid on ikka mekitud.
Usuti, et hingi saab näha
Vanarahvas uskus ka, et koju tulevaid hingesid saab oma silmaga näha, kui katusele ronida ja endale hobuserangid kaela panna. Mõne talu julge pereliige proovis selle järele ja jutustas pärast teistele, et nägi, kuidas valges riides vanaemad, vanaisad ja surnud õed-vennad, koduloomad käekõrval, surnuaia poole tagasi läksid. Arvati, et see loom, kes matusteks tapeti, saatis surnut ka teises ilmas. Seepärast oligi komme peiedeks loom või lind tappa.
Paralleelmaailm
Eestlaste hulgas oli levinud uskumus, et pärast surma elab inimene paralleelmaailmas, mis asub kas maa all või pilvede peal. Seal jätkub meie ilmaga sarnane elu oma tööde ja tegemistega, mille tegemist matusteks tapetud loomad kergendasidki. Teispoolsuses elavad inimesesarnased olendid olevat valge nahaga ja mõningate andmete põhjal ka valgetes rõivastes. Kuna iga eestlase lemmikkoht oli vanasti suitsusaun, siis tuli seda kindlasti kütta ka hingedepäevaks. Elus olev pererahvas käis ise varakult saunas ära ja jättis siis pingile saunaviha, seebi, tünni sooja vett ja midagi söödavat. Hingekesed olevat siis riburada pidi sauna hiilinud, leili võtnud, vihelnud ja end pesnud. Tavaliselt pandi surnule ka kirstu igaks juhuks üks kaseviht kaasa.
Hingesandiks käimine
Mõnes Eesti paigas oli inimestel komme hingedepäeval endale valged linad ümber panna ja hingesandiks käia. Kellegi sauna või kodu ukse taga lauldi haledaid laule ja paluti andisid. Tavaliselt antigi sandikestele mingit meelehead. Väga oluline oli jälgida, et keegi selles ilmas elavatest teispoolsuse asukaid ei pahandaks ega solvaks.
Lugu Pärnu-Jaagupist
Kunagi olevat Pärnu-Jaagupis juhtunud järgmine lugu. Üks tüdruk olevat hingedepäeval õmblema hakanud, kuigi sel päeval on niisugune tegevus rangelt keelatud. Ema olevat tütart küll hoiatanud, aga piiga ütles, et ei karda mingit hingede kättemaksu ja torkab neil kõigil nõelaga silmad peast välja. Varsti pärast seda olevat tüdruk pimedaks jäänud. Täpselt aasta pärast seda juhtumit olevat peretütar öelnud, et ei hakka enam kunagi hingedepäeval õmblema. Seepeale olevat silmanägemine tagasi tulnud.
Vaikne aeg
Mõned vanainimesed on rääkinud, et on hingedepäeval kadunukeste kiunumist ja huilgamist kuulnud. Kisajad olla need, keda oli maetud väga viletsates riietes ja kes sellepärast nüüd pererahvaga pahandasid. Hingedepäeval ei tohtinud kõva lärmi teha, kõik kärarikkad tööd olid keelatud ja lapsed ei tohtinud joosta ega hüpata. Kui hingedepäev läbi sai, pidid inimesed oma kadunud lähedased jälle ära saata, muidu jäid nad maa peale hulkuma ja võisid pahandust teha. Tavaliselt lausuti nii: „Sõite, jõite ja vihtlesite – nüüd minge tagasi sinna, kust tulite.“ Enesetapjate ja mõrtsukate hinged pidid aga laias ilmas ringi rändama ja koledusi tegema. Neid ei tohtinud mitte mingil juhul enda koju lubada. Sellepärast maskeerutigi mardipäeval, mis on varsti pärast hingedepäeva, koledatesse riietesse ja tehti hirmsat müra, et kurjad vaimud ja hinged enese juurest minema peletada. Lapsed, ärge kartke hingedepäeva ega kadunud hingekeste kojutulekut. Pange ikka küünal aknalauale, et nad näeksid teed. Küünla kõrvale võite panna ka kommi või küpsiseid, et surnud esivanemad saaksid maiustada. Hinged ei taha teid hirmutada ega midagi halba teha. Nad tahavad hoopis näha, kuidas teil läheb. Tänu oma esivanematele olete ju üldse olemas. Pealegi on nõnda, et kui te hingede kojutulekusse ei usu ja neid oma koju ei oota, ega nad siis tule ka!
Kirjutas Einike Sooväli
Foto Eesti Vabaõhumuuseum







