Esimest eesti keeles ilmunud raamatut pole enam olemas, aga teame, et ta oli. Mika Keränen kirjutab praegu lasteraamatut, mis räägibki selle raamatu otsimisest. Ta tegi sel teemal väikese intervjuu iseendaga.
Kas vastab tõele, et kirjutad raamatut, milles salaselts Ramps otsib seda 500 aastat vana raamatut?
Jah. Minu loo tegevus algab Supilinnas jaanipäeval 1525.
Kas see raamat kaduski Tartus?
Päriselt kadus raamat Lübecki linnas Saksamaal. Kohalik linnavõim pidas kinni ühe ärimehe, kes oli peitnud tünnidesse palju keelatud raamatuid. Kõik määrati hävitamisele, kuid üks eksemplar igast raamatust jäeti linna kohtu tõendusmaterjalide kogusse. See juhtus päriselt, kõik on kenasti ajalooürikutes kirjas.
Kas raamat leitakse üles?
Loomulikult. Ramps lahendab müsteeriumid alati ära. Emaraamat leitakse üles!
Miks sa ütled selle raamatu kohta Emaraamat?
Mõtlesin talle välja sellise hüüdnime. Esimene eestikeelne raamat ju! Talle tuleb ka päris pealkiri, midagi lõunaeestlaslikku.
Kuidas sa tead, milline oli selle eesti keel, kui see raamat on kadunud?
Oletame, et raamatu tõlkija oli Lõuna-Eestist, ütleme näiteks Puhjast, siis järelikult oli raamatu keel samasugune, nagu tollal Puhjas kõneldi.
Tõlkija? Kas see oli tõlkeraamat?
Jah, selles võib olla üsna kindel. Kõik esimesed eestikeelsed raamatud olid ühel või teisel moel seotud Martin Lutheri kirikusõna levitamisega. Teoloog Lutheri uuendus seisnes suures osas selles, et Jumala sõna tuleb levitada inimeste, mitte ladina keeles. Ma usun, et see oli üks Lutheri raamat, mis oli tõlgitud eesti keelde.
Kui väärtuslik see raamat on?
Mina ei soovi panna sellisele raamatule hinnasilti. Minu jaoks on see hindamatu ehk raha eest sellest ei loobuks. Niisuguste raamatute koht on muuseumis, et teadlased saaksid uurida meie keele ajalugu. Eesti keele uurimine on väga tähtis, sest see aitab meil mõista, miks me eestlased oleme just sellised, nagu oleme.
