“Ainult üle minu laiba”, “Manilundia” ja “Üks imetore asi” on raamatud, mille arvustused leiate novembrinumbrist.
AInult üle minu laiba
Juuksurisalongi päästmine
„Ainult üle minu laiba“ räägib Lilast ja tema vanaema Traudelist, kelle juuksurisalong on kuulus mitte ainult hea teeninduse, vaid ka palju muu poolest (mis see on, las jääda praegu saladuseks). See aga ei istu sugugi Roosadele eesotsas Peggy Plumpiga, kelle arust on kõige tähtsamad asjad maamunal täiuslik välimus, kuulsus ja rikkus. Aga siis juhtub midagi, mis murrab Lila südame – tema vanaema jääb auto alla. Nii et Traudel, kes oli Lilale vanemate eest – alati toeks ja abiks –, on läinud. Kuid vanaema juuksurisalongist tüdruk loobuda ei taha ja ta otsustab selle Roosade käest päästa. Salongi päästmise teekonnal tabab hakkajaid lapsi palju ootamatusi ja seiklusi. Mulle meeldis kogu see raamat, eriti näiteks mõte, et tuleb usaldada oma sisetunnet. Mind üllatas kirjutamisstiil, selles oli midagi ülimalt tuttavat ja samas väga erilist. Julge pealkirja ja sisuga raamatu autor on Beate Dölling ning erksad ja lahedad pildid on joonistanud Tine Schulz.
Miina Johanna Karolin, Johannese Kool Rosmal
Segu fantaasiast ja vanadest aegadest
Muusiku Maian Kärmase debüütromaan „Manilundila“ on segu fantaasiast ja ajaloost – siin kohtab väärikaid maamajasid, vanamoodsat kõnepruuki, paralleelmaailma, kravante ja nuiameid. 9-aastane tillukest kasvu Emilia Lilian Mildred Aleksander oli harjunud eluga Vahtralaane ääres Valges Vahermajas. Ta elas seal koos oma vaiksemapoolse ema ning vanaema, proua Sofiaga, kellel iga Emilia liigutuse kohta midagi öelda oli. Siis tutvub ta aga aias õunaraksus käinud naabripoisiga ja seal lööb õitsele tugev sõprus. Kord saab talle saatuslikuks teiste külapoiste kius ning meelehärmis pageb ta metsa. Metsas asub aga jõgi – jõgi, mille teisele kaldale minek on iga hinna eest keelatud. Miks? Jäägu see Emilia välja uurida.
Kirke Randveer, Tallinna Inglise Kolledž
Kadunud mälestuse otsimine
Kauni pildiraamatu „Üks imetore asi” peategelased on jänes Jacominus ja tema eluaegne sõber härg Policarpe. Ühel toredal pärastlõunal jääb Jacominus oma aias kirsipuu all tukkuma, kuid hetk enne unne vajumist kerkib ootamatult tema meeltesse üks kauge mälestus. See ongi see imeline asi, „mis on ühtaegu tähtis ja tühine, haruldane ja tavaline, raske ja kerge, koguni ümmargune ja kandiline“. Kui härg Policarpe Jacominuse unelused katkestab, ei suuda jänku seda imetoredat asja enam meenutada. Üheskoos püüavad nad mälestust üles leida. Ajas tagasi rännates meenub sõpradele palju ühiseid hetki. Kuid kui nad leiavad oma mälestustes selle imetoreda asja üles, siis selgub, et Jacominus ja Policarpe mäletavad seda elumuutvat hetke üsna erinevalt. Siiski tõestavad kõik need koos läbi elatud hetked nende kauaaegse sõpruse olulisust nii headel kui ka raskematel aegadel. Raamatu loo ja piltide autor on Rebecca Dautremer, eesti keelde on selle tõlkinud Indrek Koff.
Emili Adriana Joost, Tallinna Prantsuse Lütseum
