Kas teadsid, et vanasti algas kooliaasta hoopis alles 15. oktoobril? Mõnel aastal, kui olid aga eriti head ilmad, võis see lausa novembris pihta hakata. Tol ajal pidid lapsed talupidamises palju olulisi töid tegema, näiteks karjas käima, ja neil ei olnud aega varem kooli tulla.
Eesti Vabaõhumuuseumi Kuie koolimajas leiab palju huvitavaid vana aja kooliasju ja koolilaste eluga seotud lugusid. Vaata, kas oskad siinsetele küsimustele vastata, ja tule otsi need asjad ka Kuie koolimajas üles.
Millest oli tehtud vana aja lapse seljakott?
Kooli või karja minnes pani laps märssi ehk vanaaegsesse seljakotti kaasa oma lõunasöögi. Vanasti koolides sööklaid polnud ja lapsed pidid ise oma toidu iga päev kaasa võtma. Lisaks käidi märsiga seenel, marjul ja kalal. Kui tänapäeval tehakse seljakotte mitmesugusest tekstiilist, plastikust ja metallosadest, siis märss oli punutud kasetohust või niineribadest. See oli väga kerge ning hoidis asju ka vihma korral kuivana. Märssi kanti paelaga üle õla või ranitsa kombel seljas.
Mis riistapuu see on?
Kuigi mõni muuseumikülastaja on pakkunud, et see on šašlõkivarras või mõõk, on see tegelikult hoopis margapuu ehk vanaaegne kaal. Kui sina teadsid, et see on hoopis päsmer, siis on ka see õige vastus, sest vahel on ikka nii, et ühel asjal võib olla mitu nime. Kas leiad margapuul üles konksu? Sinna riputati asi, mida sooviti kaaluda, ning kaalumise ajal pidi kaaluja hoidma margapuud käes. Kui uurid tähelepanelikult Kuie kooli margapuud, näed, et see on valmistatud Riias. Kuie koolimaja käsikaal asub kooli köögis.
Mille jaoks neid asju kasutati?
Kas teadsid, et vana aja lapsed kasutasid koolitunnis väikeseid tahvleid? Need ei ole aga tahvelarvutid, mida võib tänapäeva koolis kohata. Vana aja õpilased kirjutasid väikesele kiltkivist tahvlile krihvliga. Pildil ongi krihvel ehk kiltkivist pulk, mis oli vanaaja lastele pliiatsiks. Kui ülesanne sai valmis või midagi läks valesti, sai kirjutatu tahvlilt lihtsasti ära kustutada ja siis uuesti kirjutada. Kui tahad näha ja katsuda päris krihvlit ja tahvlit, tasub seda Kuie koolimaja lahkelt perenaiselt küsida. Klassitoas oli ka suur tahvel, kuhu kirjutas õpetaja, nii et kõik lapsed nägid lugeda. Mis sa arvad, millest on tehtud vanaaegne suur klassitoa tahvel? See on tehtud hoopis puidust ja värvitud mustaks. 
Kes siin elas?
Kas teadsid, et koolimajas asus lisaks klassiruumile ka õpetaja ehk koolmeistri kodu? Pildil näedki Kuie koolmeistri Jaan Jaama elutuba. Ta elas siin koos oma abikaasa ja lastega. Lisaks elutoale oli nende kasutada kaks magamistuba ja köök. Tavaliselt kuulus sellistes koolimajades üks-kaks magamistuba hoopis õpilastele, kes elasid kaugel ja pidid koolimajas seepärast ööbima. Kuie õpilased elasid aga koolile nii lähedal, et kõik käisid tavaliselt ikka kodus. Mõnikord, kui ilm oli väga halb, võis aga mõni kaugema talu laps ka Kuiele ööseks jääda. Siis tehti talle voodi koolmeistri lastega ühte tuppa. Kas paned tähele, et koolmeistri elutuba näeb vana aja kodu kohta päris uhke välja? Kuna koolmeister pidi oma koduga olema teistele omakandi inimestele eeskujuks, nägid ka tema eluruumid tavalisest uhkemad ja peenemad välja. See ei tähendanud, et õpetaja oleks mõni peenutseja olnud – Jaan Jaam oli töökas mees ja osav puutöös ning tegi ise valmis nii elutoa kui ka klassiruumi suured puidust kapid.
Milleks oli koolimajas vaja kuivatatud herneid?
Kuivatatud herned klassiruumi põrandal ei tähendanud küll midagi head – kuivatatud hernestele pandi põlvitama need õpilased, kes olid koolmeistri meelest ära teeninud eriti ebameeldiva ja valusa karistuse. Kuivatatud herned on ju väga kõvad ning pikalt neil põlvitamine ajas põlved väga valutama. Vana aja lastel ei olnud ka tugevast materjalist teksapükse või pehmeid suusapükse, mis aidanuks seda karistust pehmendada. Õnneks teavad tänapäeva õpetajad hästi, et ükski laps ei õpi hirmu või valu tundes, ja seepärast kuuluvad tänapäeva koolis herned ainult koolisöökla supipotti!
Vanaaja koolielu kohta saab rohkem teada muuseumitunnis „Koolitund aastal 1910“ ja sünnipäevaprogrammis „Sünnipäev Kuie koolis“.
Tekst Eliis Vaino
Fotod Eesti Vabaõhumuuseum





