Embla Villseid on täiesti tavaline 13-aastane tüdruk. Ta läheb uude kooli, tema õde on kiuslik ning vanemad aina hädaldavad selle üle, kuidas ta on liiga vähe õues ning liiga palju oma toas. Lisaks konfiskeerivad nad tema mobiiltelefoni. Oma eelnevast koolikogemusest teab Embla et koolis põlgab iga kamp ta ära. Tüdruku parim sõbranna kolis aga kaugele ära. Kõik on halvasti ja Embla ei kavatse kooli minna. Ta ronib selle asemel koos raamatuga oma salakohta ja hakkab lugema. Järsku ilmub kusagilt lagedale üks must mardikas. Ta hakkas justkui võluväel raamatus tähti ringi tõstma, nagu prooviks midagi öelda. Embla üritab temast mitte välja teha, kuid see pole ainus kummaline asi. Kui Embla ja ta õde Malene korraldavad koos peo, viskab õde talle aga kaika kodaratesse. Embla jookseb metsa, et närve tuulutada, kuid leiab sealt midagi veidrat. Täpsemalt inimesed või öökulliolevused, kes kannavad maske, mille taga pole midagi muud kui tühjad silmaaugud. Embla pääseb vaevu minema. Sealtkaudu jõuab ta nahavahetajate ilma – hoopis teistsugusesse kohta kui inimeste argine maailm. Seal usutakse,
et Embla on Pärija, kes päästab nahavahetajad ja nende kodu. Embla treenib ja valmistub nahavahetajate eksamiks, et saada endale märk, mis näitab, et ta on igavene nahavahetaja. Kui eksamipäev lõpuks kätte jõuab, muutub kõik.
Ma nautisin väga raamatu lugemist, sest selle sisu, kirjutusviis ja meeleolu lõid ülipõneva ning isutekitava terviku. Sündmused kulgesid parajas tempos ja kunagi ei hakanud igav. Ma loodan väga, et „Metskunst“ saab järje või isegi mitu. Soovitan seda raamatut looma-, looduse- ja maagiahuvilistele.
Kirjutas Håkon Marcus.
Norra keelest tõlkis Ene Mäe.
Tutvustas Eleanor Susanna Türk, MUBA.





