Mis oli teie lapsepõlve lemmikraamat?
Minu lemmikraamat oli „Pipi Pikksukk“. Pipi oli minu arvates äge tüdruk, sest oli väga tugev. Ning ka seetõttu, et tal oli kuldraha. Kui väike olin, mõtlesin, et kui kasvan suureks, hakkan ise ka Pipiks.
Paljud teie raamatud on kirjutatud sarjadena. Kuidas see nii juhtunud on?
Ainus seni ilmunud raamatusari, mis oli algusest peale sarjana plaanitud, on
„Matemaatiline sõber“. Teised sarjad on saanud alguse nii, et esimene raamat on saanud valmis, lapsed on öelnud, et tahavad teada, mis edasi saab, ja ma olen kirjutanud järgmise osa.
Ka nüüd ilmuv raamatusari „Linnalaste krimisuvi“ on algusest peale plaanitud
sarjana, sest olen aru saanud, et lapsed tahavad ikka teada, mis tegelastest edasi saab. Ning kui suvi saab läbi, kas sügisel ka midagi põnevat juhtub.
Kas olete kursis teiste Eesti lastekirjanike loominguga? Kas oskate näiteks
Kribu ja Krabu kriminaalseid tegemisi Supilinna Salaseltsi omadega
kõrvutada?
Jah, ma loen ka teiste lastekirjanike raamatuid. Mu lemmikud on Jaanus Vaiksoo (eriti tema luuletused) ja Mika Keränen, needsamad Supilinna lood. Ma arvan, et meie lood on ühtviisi põnevad, kuid Mika sari on pikem ja lastel on võimalik rohkemates lugudes oma kangelastele kaasa elada.
Minu omapära on aga see, et ma tahan, et mu tegelased kasvaksid – nad saavad iga aastaga aasta jagu vanemaks. Näiteks esimese osa pisikesed Kribu ja Krabu on sarja viimases osas 91 aastat vanad. Aga on ikka needsamad Kribu ja Krabu, kuigi juuksed on hallid.
Kas teil on mõni inspireeriv lause, mis on teid elus saatnud või aidanud?
Kui olin väike, armastas mu vanaema öelda: „Tee sa head või tee sa kurja, kõik
teed iseendale.“ Elu on näidanud, et tal oli õigus. Seetõttu on palju kasulikum teha head kui kurja.
Mida soovitate lapsele, kes unistab kirjanikuks saamisest?
Kirjutamine teeb meistriks. See tähendab, et hästi kirjutama õpib ainult see, kes palju kirjutab (ja muidugi ka loeb). Ning ei tohi karta lasta oma perel või sõpradel oma lugusid lugeda. Las loevad ja kritiseerivad, nii saab kirjanik ainult paremaks.
Ning kui lõpuks midagi trükki jõuab, oled juba nii karastunud, et sellest pole
midagi kui keegi midagi halvasti ütleb. Kirjanik peab kirjutama nii, nagu talle meeldib, kõikidele lugejatele ei ole võimalik meeldida. Kõige tähtsam on, et see, mida sa teed, meeldiks sulle endale.
küsis Melania Van Muylem
