Must-kärbsenäpp

Kel koduaias mõni pesakast üles pandud, on kindlasti must-kärbsenäpiga vägagi tuttav. Need linnud
asustavad pesakaste suurima heameelega ning on varmad ägedaid võitlusigi maha pidama tihaste või teiste liikidega, kes enne kärbsenäppide saabumist aprilli lõpus või mai alguses on pesakasti elama asunud.


Tekst Peep Veedla

 

Võitlejahing


Väikestelt tihastelt või lepalinnult võib õnnestuda pesakast ka üle lüüa, kuid rasvatihase või põldvarblase käest pigem mitte. Võitlejahingega on must-kärbsenäpp igal juhul ja ei pelga ta ka endast tugevamatega jõudu katsuda. Enne aprilli lõppu ei kipu must-kärbsenäpp kohale jõudma, sest tulla on tükk maad, talve veedab ta Aafrikas siinvõi sealpool ekvaatorit. Enamasti küll siinpool. Soe talle meeldib, sest soojas õhus on alati rohkem putukaid liikvel kui jahedas. Aga teadagi, ega meil enne maikuud seda sooja kipu kuigivõrd olema. Eks vajadusel leiab must-kärbsenäpp ka maapinnalt miskit söögikõlblikku, aga ühele endast lugupidavale näpile ei ole see just liiga meelepärane toitumisviis. Peab ju oma nime õigustama!

 

Augustis uuesti teele
Olgugi et meie kliimas need kõige soojemad ilmad enamasti just nüüd, juulis-augustis ongi,
asutavad must-kärbsenäpid ometigi juba minekule. Augusti jooksul lahkub enamik linde, aga ega nad otseteed Aafrikasse ei lendagi. Neile meeldib teha pikem vahepeatus Portugali põhjaosas, kus nad võivad isegi terve kuu mööda saata, misjärel põrutavad otsejoones paari-kolme päevaga üle Vahemere ja Sahara kõrbe. Mõned jäävadki Vahemere kanti terveks talveks, aga neil ei saa olema nii mõnus talvepuhkus kui agaramatel, sest kõhu täitmisega seal peab oluliselt rohkem vaeva nägema.
 

Tore vaatemäng


Mais-juunis pakkusid nad aga meile koduaias või parkides-kalmistutel-metsatukkades toredat vaatemängu. Just mustvalged isaslinnud, kelle sulestik on andnud põhjust näiteks nende saksakeelsele nimele Trauerfliegenschnäpper, mis tõlkes tähendab leina-kärbsenäppi. Must-kärbsenäpi pruunika sulestikuga emaslinnud on lisaks tagasihoidlikule väljanägemisele ka loomult tagasihoidlikumad, kuid isaslinnud on neile täielikud vastandid. Nende valjuhäälse „tsikru-tsikru…” lauluga täitub pesa ümbrus terveks mai- ja juunikuuks. Esialgu kostab lauluhääl aktiivselt, umbes 300 korda päevas, pärast poegade koorumist harvemini, siis pole enam aega nii palju laulda, ja ega põhjustki.

 

Mitu peret


Lisaks kaklemishimule on mustkärbsenäpi omapäraks nii-nimetatud polügaamia ehk mitmenaisepidamine. Isaslind erutub iga uue emaslinnu nägemise peale ning nii võibki talle neid mitu korraga sattuda. Mõnikord munevad linnud isegi samasse pessa ja hauduvad kõrvuti, teinekord võib aga vahemaa kahe pere vahel päris suur olla. Ja kui ka kärbsenäpi-isa püüab mõlema või iga pere eest hoolitseda, siis ega see tal alati välja ei pruugi tulla ning mõni emaslind peab ikkagi üksikemana hakkama saama. Isaslindu võib aga ta käitumise tõttu kehkenpüksiks nimetada, sest eks ta edev paistab välja küll, erutuse korral teeb kiireid kummardusi, mille juures langetab saba ja kehitab tiibu. Ärevuse korral tiksutab monotoonselt „tikk-tikk-tikk…”, mistõttu ta ka varem metstika nime on kandnud.


Piilume pessa


Kui õnnestub must-kärbsenäpi pessa piiluda (lahtikäiva pesakasti puhul on see võimalik), siis näeme
seal kauneid helesiniseid mune. Muidu on munad nagu kuldnokal, aga poole väiksemad, enamasti on
neid 5–7. Ja ka ilma munadeta on tema pesa hästi äratuntav, sest teised linnud ei kasuta pesamaterjalina sellist kombinatsiooni: kuivanud puulehed, kasetohu või männikoore libled ja pisut kõrsi. Vooderduseks ka natuke karvu või sulgi. Selleks paariks nädalaks, mis pojad pesas veedavad, täiesti piisav sisustus.