Kristi Kangilaski

Kuidas sinust sai kunstnik?


Kui ma olin väike, meeldis mulle hirmsasti joonistada. Joonistasin igale poole. Sinna, kuhu tohtis, ja sinna, kuhu ei tohtinud ka. Mulle meeldis väga Felix Kotta raamat „Vaat mis juhtus” ja kui ema veel rääkis, et illustreerinud on selle meie sugulane, siis mõtlesin: „No nii, mina tahan saada ka selleks, kes raamatutesse pilte joonistab.” Seda, et ma tahan saada kunstnikuks, ei mõelnud ma kunagi. Elu tegi vahepeal mitmeid keerdkäike ja aega läks palju, aga nüüd joonistangi raamatutesse pilte.


Mida sulle meeldib kõige rohkem joonistada?


Kolle, lohesid, kasse, tuvisid, siile. Aga kõige rohkem joonistan ma nägusid. Kogu aeg. Igale poole. See on, nagu käsi ise teeks. Ma joonistan neid, kui telefoniga räägin, kui koosolek on igav, kui pinev vestlus on pooleli. Kui juhtub lihtsalt olema ükskõik mis paber ees ja pliiats käes, siis näod ilmuvad.

 

Töötad ka Viljandis linnakunstnikuna. Mis tööülesanded ühel linnakunstnikul on?


See on üks ütlemata tore töö. Ma saan mõelda välja, mis värvi võiksid olla majad Viljandi linnas. Kaunistada linna kõiksugu pidustusteks, tähtpäevadeks ja pühadeks. Ehtida jõulude ajal 15-meetrist jõulukuuske. Üldiselt hoida silmad lahti, et linn läheks ilusamaks ja mitte koledamaks. Mõnikord on see natuke keeruline ka, sest kõigi jaoks ei tähenda ilu ühte ja sedasama.